Skip to content

Hildibrandes leođ

Ik gihôrida that seggian
that im orhêtion      ênon mótidun
Hildibrand endi Hađubrand      undar herium twêm
sunufadarungo      iro sarwa rihtidun,
garwidun siu iro gúđhamon,      gurdiun im iro swerd ana
heliđos, uƀar hringos      thó siu tó theru hildiu ridun.
Hildibrand gimahalda,      Heribrandes sunu,      – hé was hêroro man,
ferhes fródoro –      hé frágon gistód
fahwum wordum,      hwé is fadar wari
firiho in folke,      . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . .      “eftha hwilíkes knósles thú sís.
ef thú mí ênon seggies,      ik mí that óđre wêt,
kind, in kuningríkie:      kúđ ist mí al irmintheod.”
Hađubrand gimahalda,       Hildibrandes sunu:
“that sagdun mí      úsere liudi,
alde endi fróde,       thea êrhina warun,
that Hildibrand héti mín fadar:       ik hêtu Hađubrand.
forn hé ôstar giwêt,      flôh hé Ôdakres níđ,
hinan midi Theodríke       endi sínaro thegano filu.
hé farlét in lande       luttila sittian,
brúd in búre      barn unwahsan,
erƀio lôsa:      hé rêd Ôstar hinan.
thes síđ Theodríke      darƀa gistódun
fadares mínes:      that was só friundlôs man.
hé was Ôdakre      unmet tirri,
thegano thekkisto      midi Theodríke.
hé was eo folkes at endie:      imu was eo fehta ti leof:
kúđ was hé      kónum mannum.
ni wániu ik iu líf hebbie.” –
“wêtiu irmingod”, quađ Hildibrand,      “oƀana af heƀane,
that thú neo thana hald       mid sus sibbian man
thing ni gilêdos!”
áwand hé thó af arme      wundane bôgos,
kêsuringu gidán,      só imu se the kuning gaf,
Húnio druhtín:      “that ik thí it nú bí huldi giƀu.”
Hađubrand gimahalda,       Hildibrandes sunu:
“mid gêru skal man      geƀa andfáhan,
ord wiđar orde.
thú bist thí, ald Hún,       unmet spáhi;
spenis mik mid thínum wordum,      wili mik thínu speru werpan.
bist alsó gialdrod man,      só thú êwín inwid fardós.
that sagdun mí       sêolíđande
westar uƀar wendilsêo,      that ina wíg farnam:
dôd ist Hildibrand,       Heribrandes sunu.”
Hildibrand gimahalda,       Heribrandes sunu:
“wela gisihu ik      in thínum hrustium,
that thú haƀes hême       hêrron góden,
that thú noh bí thesumu ríkie      wrekkio ni wurdi. –
welaga nú, waldand god,” quađ Hildibrand,      “wêwurd skihid!
Ik walloda sumaro endi wintro       sehstig or lande,
thár man mik eo skerida      in folk skeotandaro.
só man mí at burg ênigeru      banun ni gifestida.
nú skal mik swás kind      swerdu hauwan,
bredon mid is billiu,      – eftha ik imu ti banon werdan.
thoh maht thú nú ôdlíko,      ef thí thín ellen tôg,
in sus hêrum man      hrusti giwinnan,
rôƀa birahanon,       ef thú thár ênig reht haƀes.” –
“the sí thoh nú argosto”, quađ Hildibrand,      “ôstarliudio,
the thí nú wíges warno,       nú thí it só wel lustid,
gúđia gimênun:      niuso the móti
hweđar imu hiudu      thero hregilo rúmian móti,
eftha thesaro brunniono      bêđero waldan!”
thó létun sia êrist      eskium skrídan,
skarpum skúrum,      that in thém skildium stód.
thó stópidun tó samane       stêmbord kluƀun,
heuwun harmlíko      hwíte skildium,
und im iro lindiun      luttila wurdun,
giwigan midi wápnum       . . . . . . . . . . .

Vertaald uit het Oudhoogduits naar het Oudsaksisch door Olivier van Renswoude.